Lapse motiveerimine trenniks – head ja vead

Nii mõnigi laps on õnnelik, et ta saab käia trennis ja teha seda mis talle meeldib. Miks siis äkitselt motivatsioon kaob ja ootusärevusest saab vastumeelsus – kas siin võib olla vanemate ja treeneri käsi mängus ? Absoluutselt, nii see et me ei käi mängu vaatamas kui ka see et elame liialt kaasa ja üritame oma äranägemise järgi last juhendada. Miks on see halb?

Väike näide – jalgpall, sinu laps on keset mängu ja pole kindel mida edasi teha. Treener soovitab, et tuleks vastasele 42734_largeIconvastu astuda, palli mitte käest lasta ja pöörduda. Teisel pool on tema isa, kes soovitab „Jäta pall sinna, teine mängija on kiirem kui sina.“

Mida siis teha, kas ignoreerida isa, keda peaks kuulama kogu tagasisõidu koju ja temaga veetma terve pika nädala enne järgmist mängu või kuulama treenerit, keda teda on õpetatud austama ja kuulama ja veel oma isa poolt, kellel on samas olnud see võim, et ta üldse väljakul on?

Järgnevalt 6 punkti, miks lapsed ei taha sporti teha:

  • Vanemad õpetavad kõrvalt: Artikli kirjutaja mainib, et kui ta on reisides koos spordiorganisatsioonide ja koolidega küsinud lastelt „mida te tahaksite et teie vanemad mängu ajal teevad?“ 99% juhtudest on vastuseks „MIDAGI!“ Ka vanemad teavad seda, et nende lapsed ei taha midagi enamat, kui vaikset kaasaelamist mitte kohtuniku peale karjumist või kuulda vanemate oigamist, kui nad vea teevad.
  • Juhendite karjumine, kui pall veereb: on teaduslikult tõestatud, et täiskasvanu juhendite andmine, kui laps on mängus surve all ja ta üritab ise otsustada mida teha, on väga häiriv ja segadusse ajav. Näitkes on Tom Statham – Manchester United´i treener – ütelnud, et kui pall veereb ta juhendeid ei anna, vaid laseb mängijal otsustada ja see omakorda lubab inimesel nii vigadest kui ka hästi tehtud otsustest õppida. On parem hiljem lapselt küsida „mis sa arvad, mida sa oleksid saanud teisiti selles situatsioonis teha?“ Kuivõrd karjuda „Varasta see pall! Anna ära!“ või „ LÖÖ!“ Kui kõik vastused oleksid matemaatika testiks teada oleks hinne viis aga õpitud poleks midagi
  • Juhendajate ignoreerimine : Me õpetame oma lastele, et tuleb austada autoriteetseid kujusid – õpetajatestmeie-sporditipud-kaivad-aeg-ajalt-lapsi-sportima-innustamas-sel-moni-a-74007285 treenerite ja ka kohtunike ja teiste ametnikeni. Samas niipea kui meie meelest teeb treener vale otsuse anname me sellest märku karjudes ja siis imestame miks lapsed samuti käituvad. Üteldakse et tuleb käituda minu sõnade mitte tegude järgi – kui paljud lapsed seda aga teevad ?
  • Treeneri küsitavus vanemate silmis: Kui meie vanemad asetavad koguaeg treeneri otsused küsimuse alla, õpetad sa oma lastele, et ka nemad peaksid alati treeneris kahtlema ja see võtab fookuse mängust ja ka muudest asjadest, mida nad kontrollida saavad, välja. Nagu hoiak, katsetamine ja fookus ning see liigub treeneri vastu. Kui sa arvad, et tead enam kui lapse treener hakka ise treeneriks. Ja kui sa oled treener, kuid sul pole aega oma lapsega tegeleda sellisena aga lapse juhendamine tema treeneri poolt ei tundu siiski õige, mõtle, kas oleks õigem vahetada võistkonda või olla lihtsalt tänulik, et su lapsel on keegi, kes teda juhendab.
  • Lapse kaaslaste kommenteerimine: tihtipeale on lapse trennikaaslased ka nende sõbrad. Kui sa üritad lapse tuju tõsta üteldes „Ma ei mõista miks Janet kasutatakse nii palju, ta annab ju palli nii palju käest ära.“ Muudab see lapsele olukorra ebamugavaks. Kui treener teeb märkusi mängus oleva lapse kohta on sinu lapse ainus mõte „mida ta minu kohta räägib, kui mina väljakul olen?“ Seljataga rääkimine ei tee asja paremaks
  • Kojusõit kui järgmine õppetund: jaa see kohutav kojusõit. Paljud lapsed ütlevad, et neil ei ole vanemate kommenteerimiste vastu midagi, juhul kui nad teavad mida nad räägivad. Kuid kojusõites on see viimane asi mida nad kuulda tahavad. Tihtipeale on ju sellised jutud juba treeneri poolt räägitud ja ka vanemad keskenduvad enam sellele, mis läks valesti mitte sellele mis läks hästi. Tegelikult pole ju väga vahet kas rääkida oma mõtetest kohe või lasta emotsioonidel vaibuda ning oodata järgmise trenni või päevani.

Kuidas siis lapsi motiveerida?Paks-poiss-1

Esimene asi – küsige mis teeb sellest alast talle meeldiva spordi ja siis lisage neid asju juurde.

Küsimine mis sulle meeldib on kõige lihtsam ja ka kõige tõhusam viis oma lapseni jõuda. Miks meeldib lastele nii palju arvutimänge mängida? Sest mängude loojad küsivad mis neile meeldiks ja siis annavad seda neile.

Kui vanemad ja ka laste treenerid küsiksid enam „mida meie saaksime teha, et sa tahaksid enam mängida“ ja siis prooviksid mõningaid soovitusi ka järgida, juhtuks üsna palju head.

Lapsed võtaksid elamused ja kogetu omaks

Lapsevanemad lubaksid oma lapsed vabaks ja annaksid treeneritele üle

Treeneritel oleksid enam motiveeritud lapsed

Ja nii tulekski rõõm sportimise vastu tagasi

http://bit.ly/245wI15

Niiet käige mängudel ja toetage oma lapsi. Kui treener tundub liiga üleolev , mitte hea juhendaja või laps venib millegi pärast trenni rääkige sellest lapsega ja otsustage koos, mis edasi saab. Kas tuleks vahetada võistkonda või ei ole tõesti sellel alal lapse jaoks tulevikku. On see kõik lihtne – ühtepidi jah teistpidi absoluutselt mitte. Aga kui me üritame on see juba pool võitu ja laps õnnelikum =)

Motiveeritud ning trennihimulisi lapsi!

Kelli Koppelmann
Eviva OÜ